Helen Plado ja Liina Lindström: lõunaeesti keel vajab keeleseaduse toetust

Kuigi lõunaeesti keelt oskab veel üle 130 000 inimese, on põlvkondlik keeleülekanne katkemas ning lõunaeesti keel võib ilma seadusandliku toeta hääbuda, kirjutavad Tartu Ülikooli eesti keele lektor Helen Plado ja Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström Novaatoris.

Haridus- ja teadusministeerium saatis möödunud aasta lõpul kooskõlastusringile keeleseaduse muutmise eelnõu. Paraku ei sisalda see ühtegi sõna lõunaeesti keele või keelte (võru, seto, tartu, mulgi) kohta, ehkki keeleteadlased ja kogukonnad on seda rohkem kui 20 aastat soovinud ja korduvalt vastavaid ettepanekuid teinud.

Viimastel aastatel on sellise ettepaneku teinud näiteks Eesti Keelenõukogu 2023. aastal, keele iseseisvust ja seadusandlikku reguleerimisvajadust on rõhutanud võrokeste kongress ja seto keele arengukava. Keeleteadlased Karl Pajusalu, Liina Lindström, Sven-Erik Soosaare ja Jüri Viikberg tegid oma eksperthinnangus HTM-ile 2024. aasta algul ettepaneku anda lõunaeesti keelele põlise regionaalkeele staatus. Samuti on ajakirjanduse vahendusel korduvalt lõunaeestlaste murele tähelepanu pööratud (nt Karl Pütsepp 16.01.2023, Sulev Iva 2.06.2023, Arved Breidaks 28.01.2025).

Jääb mulje, et riigil ei ole soovi midagi selles osas ette võtta. Lõunaeesti keel(t)e seisund on aga kriitiline – põlvkondlik keele ülekanne on lakanud ning keel on tõsiselt ohustatud. Selle problemaatika juures on mitu aspekti, mis vajaks laiemat teadvustamist: miks üldse lõunaeesti keel vajab eraldi tähelepanu, milline on lõunaeesti keele seisund tänapäeval ja miks oleme sellisesse olukorda jõudnud ning kuidas seda käsitleda keeleseaduses. Püüame neid teemasid lahti seletada.

Kõigepealt kerkib küsimus, kas räägime ühest lõunaeesti keelest või lõunaeesti keeltest. Termin lõunaeesti keel viitab vanale läänemeresoome hõimukeelele, millest tänapäeva võru, seto, mulgi ja tartu keel on kujunenud; lõunaeesti keeled aga otseselt nendele tänapäevastele variantidele. Kas tegemist on ühe või mitme keelega, on vaatepunkti ja rõhuasetuste küsimus: keeleteadlasena eelistaksime rääkida lõunaeesti keelest (ja selle variantidest), ent keelekogukondade identiteet on seotud pigem võru, seto, mulgi ja tartu keelega ning sellest vaatepunktist on sobivam rääkida lõunaeesti keeltest.

Keeleteadlased Karl Pajusalu, Liina Lindström, Sven-Erik Soosaar ja Jüri Viikberg on oma ettepanekus leidnud, et arvestades lõunaeesti eri variantide omavahelist lähedust ja võru keele keskset asendit selles, on võimalik seadusandluses kasutada ühtset lõunaeesti piirkonnakeele mõistet, vajadusel täpsustades selle variandi nimetusi, nt võru (lõunaeesti) keel. Keeleseaduse perspektiivis võiksime rääkida seega pigem ühest lõunaeesti põlisest piirkonnakeelest, mis koosneb omakorda väiksematest variantidest (võru, seto, tartu ja mulgi keelest).

Lõunaeesti keel on iseseisev läänemeresoome keel

Keeleteaduses on tänapäevaks välja kujunenud arusaam, et lõunaeesti keel on eraldiseisev läänemeresoome keel, mis on lahknenud muudest läänemeresoome keeltest varem1. Sellele osutavad mõningad erijooned, mida muudes läänemeresoome keeltes ei leia. Näiteks seal, kus muudes läänemeresoome keeltes on häälikuühend ht, on lõunaeestis tt (eesti vaht, soome vaahto, vepsa vauht ja võru vatt), samuti on lõunaeesti keeles seesütleva käände lõppudena kasutusel olevad variandid -h, -hn ja -n (nt, jalah, jalahn, jalan), mida mujal ei leia.¹

Nende ja paljude teiste keelejoonte analüüsi tulemusena on keeleteaduses viimastel aastakümnetel saanud ainuvaldavaks arusaam, et lõunaeesti keel on iseseisev keel, mitte eesti keele murre. See on ajalooliselt kujunenud teisest hõimukeelest kui põhjaeesti keel (millel põhineb tänane eesti kirjakeel). Lõunaeesti keel on seega üks läänemeresoome keel, nagu seda on eesti, soome, vadja, isuri, liivi, karjala, vepsa ja lüüdi keel.

Kuna lõunaeesti keelt on kõneldud alal, mis on olnud pidevas kontaktis teiste läänemeresoome keeltega, eriti eesti keelega, (näiteks on juba enam kui saja aasta jooksul saanud lõunaeestlased koolihariduse eesti keeles), on see aja jooksul muutunud eesti keelega sarnasemaks, ent selle põhistruktuur on jäänud samaks ja erineb põhjaeesti keelest väga suurel määral: ilma eelteadmisteta on põhjaeestlasel võru või seto keelt väga raske mõista.

Lõunaeesti keele hulka kuuluvad võru, seto, mulgi ja tartu keel, mida traditsiooniliselt on peetud eesti keele murreteks. Traditsiooniline murdejaotus, mida kajastavad tänini õpikud ja erinevad käsitlused, ei võta seega arvesse teadmist, et lõunaeesti keel on eraldi läänemeresoome keel, vaid käsitleb seda eesti keele peamurdena². Sama joont järgib ka praegune Eesti keeleseadus, mis kasutab piirkondliku erikuju mõistet ja sätestab (paragrahvi 3 punktis 3) murrete kaitsmise vajalikkuse: „Riik toetab eesti keele piirkondlike erikujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist.“

Paraku on aeg näidanud, et lõunaeestlaste (eelkõige võru ja seto keelekogukondade) pingutustest hoolimata ei piisa sellest lõunaeesti keel(t)e elujõulisena hoidmiseks. Lõunaeesti keele alal on toimunud ulatuslik keelevahetusprotsess (kodudes hakati lastega teadlikult rääkima eesti keelt), mis algas juba 1960ndatel ja mille tulemusena on lõunaeesti keel muutunud tugevasti ohustatud keeleks.

Peame küsima, mida tuleks teha ja kuidas saaks seadusega tugevamalt toetada lõunaeesti keele säilimist. Kindlasti tuleb keelt tunnustada keelena ning lõpetada selle vähendamine murdeks, murdekeeleks või piirkondlikuks keelekujuks.

Kuidas on praegune olukord tekkinud?

Lõunaeesti keelt on kõneldud laial alal Lõuna-Eestis, samuti praegusel Venemaal Petseri ümbruses ja Põhja-Lätis, ent praeguseks on see ala ahenenud: Petserimaal oli kümmekond aastat tagasi vaid umbes 200 seto keele kõnelejat alles jäänud, Lätis asunud Leivu ja Lutsi keelesaared hääbusid 20. sajandil.

17.–19. sajandini oli Eesti alal paralleelselt käibel kaks kirjakeelt: põhjaeesti ehk tallinna ja lõunaeesti ehk tartu kirjakeel. Kui 19. sajandil muutus valitsevaks rahvuslik ideoloogia, tõusis üha tugevamalt esile põhimõte „üks rahvas – üks keel". Põhjaeesti keel oli 19. sajandi lõpuks mitmel moel tugevamal positsioonil, näiteks oli selle levikuala suurem, samuti oli selle kõnelemisalal parem majanduslik olukord.

Oluline oli ka see, et põhjaeesti keelel olid tugevamad eestkõnelejad, kes levitasid juba siis arvamust, et lõunaeesti keel on põhjaeesti keelega võrreldes mahajäänum (selle peamiseks tõestuseks oli see, et terviklik piibel oli ilmunud tallinna-, aga mitte tartukeelsena) ja et lõunaeestikeelne kirjandus üksnes nõrgestab eesti keele olukorda. 20. sajandi alguseks taanduski tartu kirjakeel suuresti käibelt ning eestlaste ühist kirjakeelt otsustati luua põhjaeesti keele baasil.

Ühise kirjakeele loomisel võeti aluseks põhjaeesti keskmurre, kuid seda täiendati joontega eri piirkondadest, peamiselt küll teistest põhjaeesti murretest, aga üht-teist võeti loodavasse eesti kirjakeelde lõunaeesti keelest (nt vat-tunnuseline kaudne kõneviis). Murdeid, mille hulka arvati ka lõunaeesti keel(ed), küll kutsuti üles koguma, kuid selle peamiseks eesmärgiks oli see, et oleks võimalik murdekeelendeid kasutada eesti kirjakeele rikastamiseks. Murrete rääkimises enam väärtust ei nähtud, vaid eestluse alustalaks sai ühtne tugev kirjakeel ning leiti, et murrete asi on kirjakeele ees taanduda3.

Enamgi veel, maad võttis suhtumine, et need, kes murdekeelt kasutavad, on harimatud, rumalad ja ajast maha jäänud. Ilmekaks näiteks on tsitaat 1927. aasta pedagoogikaajakirjast Kasvatus, kus A. Õunapuu kirjutab: „Murrakulisest kõnest ei hakka siin rääkimagi, kuigi ta tundub intelligentse inimese juures umbes samuti nagu elektriga valgustatud pidusaalis puulusikatega ja puuanumatest söömine.“

Suhtumine, et on üksainus õige eesti keel ja kõik muud on keeleviga, mis näitab lihtsalt kõneleja harimatust, süvenes veelgi nõukogude ajal. Lõuna-Eestis, kus kohalik keel erines tugevalt eesti kirjakeelest, paistis selle kasutamine eriti silma. 1969. aastal väljendas tolleaegse Põlva rajooni ajalehes Koit pikaaegne emakeeleõpetaja muret, et „õpilaste igapäevane kõnekeel kubiseb veel vigadest" (NB! õpilaste igapäevane kõnekeel, mitte keel, mida nad koolis kirjutavad) ja kutsus üles „otsustavale võitlusele“ murrete vastu.

Suhtumine, et lõunaeesti keel ei ole väärtus, vaid probleem, mis tuleb lahendada, oli laialdane. Ka meie keelekogumisretkedel on lõunaeestlased meile sageli rääkinud, et neid on koolis oma kodukeele kasutamise pärast häbimärgistatud või isegi karistatud. Sellise suhtumise tulemusel oli lõunaeesti keele prestiiž nõukogude perioodi jooksul äärmiselt madal ning seda tajuti häbiasjana. Seetõttu on alates 1960ndatest hakatud kodudes lastega kasutama lõunaeesti keele asemel eesti keelt – keelevahetusprotsess, mille tulemusena lõunaeesti keele kasutus kodudes on praeguseks praktiliselt hääbunud.

Tänapäeval on lõunaeesti keel tugevasti ohustatud keel, mida annavad ja on võimelised oma lastele edasi andma vaid vähesed lapsevanemad. Oleme keelevahetusprotsessi ning võru ja seto keeleolukorda analüüsinud 2022. a lõpus läbi viidud küsitluse põhjal põhjalikumalt siin.

Sama 2022. aasta küsitlus näitab meile aga ka seda, et noored võrukesed ja setod tahavad oma esivanemate keelt osata ja peavad selle oskust oluliseks oma identiteedi juures. Et keelt aga sageli enam perekonnas edasi ei anta ja ümbritsev keskkond keele omandamist ei taga, siis peavad noored võrukesed ja setod oluliseks selle keele õpetamist lõunaeesti keeleala koolides.

Mida tuleks teha?

Eelkõige tuleks lõunaeesti keelt ka keeleseaduses keelena tunnustada. Selleks on küllaldaselt alust:

1. keeleteadlased on näidanud, et tegemist on eraldiseisvast hõimukeelest kujunenud omaette keelega;
2. lõunaeesti keelel on kirjakeelena oma ajalugu;
3. lõunaeesti keel on põhjaeesti murretel põhinevast eesti kirjakeelest keeleliselt väga erinev, professor Karl Pajusalu⁴ on häälikuliste, vormimoodustuse ja sõnavara pealt arvutanud, et võru keele ja eesti kirjakeele ühisosa on 18,7 protsenti;
4. seto ja võru kogukonnad on selgelt öelnud, et nende kõneldav keel on keel, mitte murre (seto keele arengukava 2022 ja I võrokõisi kongressi otsus 22.04.2023);
5. keeleoskajate hulk on veel küllaltki suur – 2021. aasta rahvaloenduse andmete järgi 133 680, mis teeb lõunaeesti keelest suuruselt kolmanda läänemeresoome keele soome ja eesti keele järel.

Keeleseaduses lõunaeesti keele tunnustamine annaks Eesti ühiskonnale ja ka lõunaeestlastele endale selgelt märku keele väärtustamisest. Kuigi lõunaeesti aktivistide tugeva töö tulemusena on keele prestiiž tõusnud, ei piisa sellest keele püsimiseks, sest keele loomulik ülekanne ühelt põlvkonnalt teisele on katkenud. Soome keeleteadlane Annika Pasanen, kes on uurinud Inari saami keele elustamist, on näidanud, et keele elustamiseks on vaja riigi toetust ja selget õiguslikku staatust, keelepesasid või keelekümblust, oma- või kakskeelset kooliõpetust ning modernseid keelekasutusvaldkondi.

Lõunaeesti (siin eelkõige võru ja seto) keele puhul on neist tingimustest selgelt täidetud ainult viimane. Kindlasti on vajalik suurendada keeleõpet koolis: praegu õpetatakse näiteks võru keelt vaid umbes 1/3 Vana-Võromaa koolides (kas ringitunnina, fakultatiivse ainena, üksikutes koolides on lõimitud keele- ja aineõpet); ka lasteaedade keelepesad tegutsevad vaid väheste lasteaedade juures ja vaid korra nädalas.

Sellest ei piisa keele äraõppimiseks, eriti kui kodus keelekeskkonda enam pole. Praegu on lõunaeesti keele õpetamine koolides iga koolijuhi otsustada. Kui lõunaeesti keel saaks seaduses selge keelestaatuse, annaks see koolijuhtidele märku, et seda keelt on mõtet õpetada.

Seda, et huvi lõunaeesti keele õpetamise vastu tegelikult on, näitab näiteks Värska lasteaias 2021. aastal loodud setokeelne rühm, kus rühma tegevus toimubki vaid seto keeles. See on hea näide sellest, kuidas piirkonda sisserännanud mitte-seto taustaga inimesed väärtustavad kohaliku keele õppimist.

Kuidas lõunaeesti keelt keeleseaduses käsitleda?

Küsimus on, kuidas peaks lõunaeestit keeleseaduses nimetama – kas tuleks rääkida lõunaeesti keelest või keeltest? Tuleb meeles pidada, et lõunaeesti keele olukord on üsna erinev (põhja)eesti keele omast, kus on tänaseks ühiskeel, normitud kirjakeel ja vanad kohamurded, millest mõnel on ka oma kirjakeel (nt kihnu keel). Lõunaeesti keele puhul ei ole ühte ühist keelekuju, vaid mitu erinevat keelevarianti (võru, seto, mulgi, tartu), mil kõigil on vana lõunaeesti põhistruktuur.

Kuna nad on arenenud ja kujunenud üksteisest eraldi, on neil siiski palju erinevusi ja kasutusel olev kirjakeel on kõigil üsna omaette välja kujunenud. Samuti pole neil selgelt välja kujunenud ühist identiteeti ja kogukonnad eelistavad seda, et kõneldaks võru, seto või mulgi keelest. See seab keeleseaduse ette keeruka olukorra, kuidas neid keelevariante nimetada.

Soovitame võtta eeskuju saami keelt puudutavast seadusest Soomes ja kasutada lõunaeesti keelt (ainsuses) makroterminina, mille hulka kuuluvad võru, seto, mulgi ja tartu keel ning kasutamise käigus vajadusel spetsifitseerida, millisest lõunaeesti variandist käib jutt, nt seto (lõunaeesti) keel, võru (lõunaeesti) keel.

Sama tehakse ka saami keelte puhul, mis on ajalooliselt kujunenud ühest saami keelest, ent tänapäeval on kasutusel kaheksa erinevat varianti, millel on oma identiteet ja kirjakeel: näiteks räägitakse tänapäeval Inari saami või põhjasaami keelest. Nii käsitletakse seda ka saami keelt puudutavas seaduses Soomes.

On oluline, et lõunaeesti keel saaks keeleseaduses selge staatuse. Ka keelekogukondade jaoks on tähtis, et mingi lahendus leitaks, sest senine murdena käsitlemine pisendab keele tähtsust ning takistab hääbumise pidurdamist. Lõunaeesti keele tunnustamine on vajalik keele väärtustamiseks nii keelekogukondade sees kui väljaspool.

Läti on suutnud praktiliselt hääbunud liivi keelele anda uut elujõudu, miks meie ei peaks suutma takistada lõunaeesti keel(t)e hääbumist? Lõunaeesti keel(t)el on seni veel emakeelena kõnelejaid ja seega lootust keele päästmiseks oluliselt enam kui liivi keelel. Me tunneme Eestis muret Venemaal kõneldavate soome-ugri keelte kadumise pärast, ent võiksime mõelda sellele, et ka Eestis on tugevalt ohustatud põline läänemeresoome keel, mis vajab ellujäämiseks seadusandlikku tuge ja mida mitte keegi teine meie eest elus ei hoia.

Loe lisa:
1 - Vt nt Laanest, Arvo 1975. Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn, lk 30-31; Kallio, Petri 2014. The diversification of ProtoFinnic. Fibula, fabula, fact: The Viking Age in Finland. Toim Joonas Ahola, Frog, Clive Tolley. Helsinki, lk 155–168
2 - Vt nt Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg 2018. Eesti murded ja kohanimed. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu, lk 54.
3 - Vt nt Aavik, Johannes 1920. Rahvamurded ja kirjakeel. Õigekeelsuse kysimus rahvamurdes ja kirja­keeles. Tartu, lk 19; Aavik, Johannes 1924. Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted. Tartu, lk 122–123.
4 - Pajusalu, Karl 1997. Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos. Pühendusteos Huno Rätsepale. Toim Mati Erelt, Meeli Sedrik, Ellen Uuspõld. Tartu, 167–183.